Artiklid märksõnaga ‘teine kultuur’

Rahvuslikke stereotüüpe, aga ka eelarvamusi, saab muuta mitmel viisil.
1) Teadmiste lisamine.
Erinevalt eelarvamustest, mis ei põhine informatsioonil (olgu või kaudsel) ning mis seetõttu on väga raskelt kummutatavad, on stereotüübid üldistatud teadmine ning uue teadmise lisandumisel see reeglina muutub. Loe edasi »

Stereotüübid on üldistatud kirjeldus mingist grupist, mis sõltub nii kirjeldatavast kui kirjeldajast. Nii peavad venelased eestlasi üldiselt hästi materialistlikeks ja individualistlikeks, samas kui Lääne poolt vaadates oleme me pigem kollektivistlikud.  Ehkki enamasti suhtutakse stereotüüpide olemasolusse negatiivselt, ei pruugi neis olla midagi halba. Pigem väljendavad need inimeste püüdu maailma grupeerida ja seeläbi paremini mõista. Loe edasi »

Soome on muutunud mitmekeelseks. Soome keelt õpetatakse teise keelena algklassidest kõrgkoolini. Immigrantide arv kasvab kiiresti ja koos sellega soome keelt teise keelena õppijate arv. Soome keele õpetajatel ja õpetajate koolitajatel tööst puudus ei ole. Loe edasi »

Nii 1960. aastate iseseisvumisperioodi kui Külma sõja järgse aja probleemid sundisid Aafrika liidreid mõtlema panafrikanismi põhimõtetele esitades uue väljakutse Aafrika ühtsuse võimalikkusele ja selle avaldumisvormidele.[1] Poliitiliste olude muutused sundisid suuresti läbi viima suurejoonelisi ümberkorraldusi AÜO-s, mille tulemusena pandi 2002. aastal Durbanis alus uuele organisatsioonile. Just nimelt uuele organisatsioonile, sest nagu on öelnud AL-i komisjoni esimees president Alpha Oumar Konaré (sünd. 1946), ei ole AL vana AÜO, vaid tegemist on kahe täiesti erineva organisatsiooniga.[2] Aafrika renessanssi institutsionaalse lipulaevana on AL-il kanda suured lootused. Loe edasi »

Aafrika Liidu (AL) kujunemise juured asuvad Pan-Aafrika liikumises. Panafrikanismi puhul on tegemist ideoloogilise ja sotsiaalse liikumisega, mis sai alguse 19. ja 20. sajandi vahetusel, ning mis propageerib ühtsust kõikide Aafrika päritolu inimeste vahel üle kogu maailma. See Kariibi mere saartelt ja Ameerika Ühendriikidest alguse saanud liikumine tugineb eeldusel, et numbrites peitub jõud ja võim, ning et koos suudetakse saavutada palju enam, kui seda suudaksid aafriklaste kogukonnad Euroopas, Ameerikas või Kariibi mere saartel eraldi.[1] Erinevatel ajaperioodidel on nimetatud liikumine taotlenud erinevaid eesmärke. 20. sajandi alguses oli oluliseks rassiline võrdsus; kahe maailmasõja vahel koloniaalikke kaotamine ja iseseisvus; ning iseseisvusperioodil koostöö erinevate Aafrika riikide vahel. Nii on Pan-Aafrika liikumise näol tegemist pikaaegse võitlusega Aafrika ühtsuse ja aafriklaste solidaarsuse eest. Loe edasi »

Aafrika Liidu teel tuua Aafrikasse ühtsus seisab mitmeid takistusi. Need on sõjalised, majanduslikud, poliitilised ning keskkonda, tervishoidu ja haridust puudutavad probleemid, mis takistavad Aafrika riikidel täiel määral funktsioneerimast. Mitmetes Aafrika riikides on laialt levinud vaesus ja alatoitumine. Nagu paljudes Kolmanda maailma riikides, on ka Aafrikas piiratud võimalused hariduse saamiseks, madal kirjaoskuse tase ning ebapiisavad tervishoiu- ja sanitaartingimused. Nõnda on poliitiliste olude muutumine palju raskem ja vaidlusi tekitav ning ebastabiilsete ja autoritaarsete valitsuste kujunemine tõenäolisem kui arenenud maades.[1] Loe edasi »

Autor pakub välja mänge, mis haakuvad ajaloo ainekavaga. Rõhuasetus on teadmistemängudel.

Teadmistemängud sobivad hästi läbivõetud materjali kordamiseks, olles seetõttu ajalootunnis enamkasutatavateks mängudeks. Teadmistemängude areaal on lai. Neid saab koostada erinevatel teemadel, erineva raskusastmega, erinevatele sihtgruppidele. Tänu diferentseerimisvõimalustele suudavad teadmistemängud pakkuda mängulusti ka nõrgematele õpilastele. Nende peamisteks eesmärkideks on teadmiste omandamine, kinnistamine ja kordamine ning mälu ja tähelepanuvõime arendamine. Teadmistemängude levinumad liigid on viktoriinimängud, mõistatamismängud ja ajalookaardimängud.
(Raudsepp, A., Nagel, M., Allabert, A. Mängud ajalootunnis. Lk. 5.) Loe edasi »

On üks heli, milleta ma oma elu Kabulis ette enam ei kujuta. See on tuulelohede lennuhääl, vihisev ja plagisev spetsiifiline heli.

Kui me alles Afganistani kolisime, tavatsesin iga päev veeta tunde võõrastemaja katusel, et veidigi ümberkaudsest elust osa saada. Minu lemmikuteks kujunesid poisikesed, kes ümberkaudsetel katustel oma plastikaadist kokkuklopsitud lohehakatistega esimesi arglikke katsetusi tegid. Loe edasi »

Mustlased ehk romad, nagu nad ennast ise kutsuvad, on alati olnud veidi salapärased ja müstilised oma teistsuguse eluhoiaku, keele ning kommetega. Mida peaks teadma, kui klassi tuleb laps mustlasperekonnast? Loe edasi »

Palun noorukest naisõpetajat küsida vaipadel istuvatelt tütarlastelt, kas nad teavad mõnda vanasõna. Tõuseb käte mets. Üks tõsise moega tütarlaps kirjutab tahvlile käbedalt kõnekäänu: Pojon gul napusar leikigi [1]. Mina mõtlen paralleelile: üks haritud inimene külas – ehkki hea, kui ta olemas on – ei tähenda suurt midagi. Aga kui neid on sadu, tuhandeid – kas see muudab midagi Afganistanis? Loe edasi »

Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi nii üksi kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetamise, tava, kultuse ja kombetalituse kaudu.

ÜRO Inimõiguste Deklaratsioon, artikkel 18. Loe edasi »

Võõra kultuuriga kohanemisel võib inimene ühel hetkel tunda pinget, ebamugavust, ta ei tea enam, mida temalt oodatakse ja mida ise teistelt oodata. Teda on tabanud kultuurišokk, mille all mõeldakse frustratsiooni ning mille põhjustab tuttavate märkide ja tähenduste kadumine sotsiaalses suhtluses (Pajupuu 2000). See on sügavalt isiklik kogemus, mis ei avaldu kahe erineva inimese või olukorra puhul kunagi ühtemoodi. Loe edasi »