Stereotüübid on üldistatud kirjeldus mingist grupist, mis sõltub nii kirjeldatavast kui kirjeldajast. Nii peavad venelased eestlasi üldiselt hästi materialistlikeks ja individualistlikeks, samas kui Lääne poolt vaadates oleme me pigem kollektivistlikud.  Ehkki enamasti suhtutakse stereotüüpide olemasolusse negatiivselt, ei pruugi neis olla midagi halba. Pigem väljendavad need inimeste püüdu maailma grupeerida ja seeläbi paremini mõista. Reeglina ei tekita negatiivsed stereotüübid konflikte, vaid vastupidi. Mida erinevamana või ohtlikumana me vastaspoolt tajume, seda negatiivsemad on meie stereotüübid. Ühel hetkel aga hakkavad stereotüübid elama oma elu, ning laienevad ka neile sama grupi liikmetele, kel minevikus toimunud konflikti või negatiivse isikliku kogemusega, midagi pistmist pole. Kord omandatud hoiakutest, stereotüüpidest ja eelarvamustest sõltub aga, kas edaspidine suhtlemine on meeldiv, mõistev ja lähedane või halvustav, sõjakas ja tõrjuv.

Negatiivsete stereotüüpidega tuleks võidelda, kuna

1)     Stereotüüpe võetakse reeglina kui teadmist teise grupi kohta ning grupi esindajaga kokku puutudes, otsitakse kinnistust oma teadmisele. Nii märkame enam negatiivset, kui meie arvamust teisest on halb ning enam positiivset, kui see on hea.

2)     Kui me ise käitume oma stereotüübi põhjal, siis kutsume sellega välja stereotüüpset käitumist. Pidades teise kultuuri esindajat ebausaldusväärseks, käitume ka ise umbusaldavalt, kutsudes sellega omakorda esile mitte kõige sõbralikumat käitumist.

3)     Kogemus vajab tõlgendamist, ning seejuures kasutatakse stereotüüpe. Nii võib nt hilinemist tõlgendada kui juhuslikku situatsiooni, inimese omadust või grupile iseloomulikku käitumist.

Seega on kord alanud negatiivsel suhtumisel kalduvus end taastoota juhul kui me ei suhtu stereotüüpidesse teadlikult.
Eestlaste stereotüübid lähemate naabrite suhtes ei ole negatiivsed, pigem suhtutakse isegi endasse kõige kriitilisemalt. Küll aga näevad eestlased end venelastest väga erinevana.

Headest omadustest peavad eestlased endale iseloomulikuks ausust, kohusetundlikkust, tasakaalukust ja arukust ning negatiivsetest joontest vihapidamist, üleolevust, egoistlikkust ja iroonilisust. Kindlasti on eestlane enda arvates ka kinnine, kuid sel omadusel on kord negatiivne, kord positiivne varjund. Kui teiste rahvuste esindajad peavad kinnisusega kaasnevat vähest suhtlemisoskust ja –valmidust reeglina väga negatiivseks omaduseks, siis eestlased ise pigem hindavad seda.
Eestlased võrdlevad enda kirjeldamisel end ennekõike venelastega ning peavad end seetõttu väga vähe rõõmsameelseteks, abivalmiteks ja sõbralikeks. Nii on see eestlaste ettekujutuses e kui eestlased ennast poliitilistel või ajaloolistel põhjustel vastandavad end venelastele, siis kujutatakse venelasi ka endast täielikult erinevatena. Kaugemalt vaadates pole see kindlasti samamoodi. Maailma kontekstis oleme me venelastele (vähemalt neile, kes elavad suure Venemaa läänepoolses osas) väga sarnased. Isegi keskmise lääneeurooplase jaoks pole mingit erinevust kogu nn idabloki riikide inimeste vahel: bulgaarlane, tšehh ja eestlane on kõik üsna ühesugused.  Eestlaste ja soomlaste vastastikustest stereotüüpidest on võimalik täpsemalt lugeda Kairi Veere artiklist „Eestlaste ja soomlaste stereotüüpide muutused 1990. aastatel“ raamatust „Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis“.
Erinevalt stereotüüpidest on eelarvamused probleemsemad, kuna ei põhine teadmisel. Nagu sõnagi viitab, on need teadmise või kogemuse eelsed arvamused – valel ja paindumatul üldistusel põhinev antipaatia. Kui meil on mingil põhjusel välja kujunenud eelarvamus mõne teise grupi suhtes, siis tuleks see kõigepealt teadvustada ning selle muutmisega teadlikult tegeleda.

Peatükk artiklist: Valk, Aune (2010). Läbiv teema: kultuuriline identiteet. Raamatus Ülle Luisk (Toim.). Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis (22 – 45).Tartu Ülikool

Autor: Aune Valk