Rahvuslikke stereotüüpe, aga ka eelarvamusi, saab muuta mitmel viisil.
1) Teadmiste lisamine.
Erinevalt eelarvamustest, mis ei põhine informatsioonil (olgu või kaudsel) ning mis seetõttu on väga raskelt kummutatavad, on stereotüübid üldistatud teadmine ning uue teadmise lisandumisel see reeglina muutub. Seega, mida enam me erinevate sh ka oma kultuuri kohta teame, seda täpsemad on meie stereotüübid. Samas ei tohiks stereotüüpe võtta kui lõplikku tõde, mis kehtib kõigi konkreetse rahvuse esindajate kohta. Ehk siis stereotüüpi tuleks suhtuda (ja enamasti seda nii ka tehakse) kui üldisesse teadmisesse, millel reaalse eluga võib, kuid alati ei pruugi olla ühisosa. Kui nendesse suhtuda nii, siis pole neid alati vaja ka muuta.

2) Rekategoriseerimine e grupi muutmine väiksemateks või suuremateks ühikuteks.
Stereotüüpe saab muuta läbi selle, et lahutada sihtgrupp mitmeks väiksemaks ning näidata, et igaüks neist on oma eripäraste joontega. Eesti venekeelsest elanikkonnast räägitakse sageli kui ühtsest grupist, samas on seal väga erinevate etniliste taustadega, immigratsioonikogemustega, piirkondlike, majanduslike jne erinevustega alagruppe. Rekategoriseerimiseks on ka nn läbilõikeliste identiteetide esile toomine, nt jalgpallihuvilised või rock-muusika eelistajad, sidudes inimesi sõltumata etnilisest päritolust ja kodusest keelest. Samuti saab eri gruppide vahel ühisosa luua näidates laiemaid ühiskategooriaid, kuhu koos kuulutakse, sõltuvalt ainest võib selleks olla ristiusk, Euroopa kontinent või inimene kui liik.

3) Dekategoriseerimine e grupi kui kirjeldatava ühiku kaotamine.
Koolikeskkonnas tähendaks see, et kultuurilisi erinevusi teadlikult ei rõhutata ning püüakse suhelda isiklikul tasandil. Sellist lähenemist on pidanud õigeks mitmed mitmekultuurilises klassis õpetavad õpetajad.

Mõlemi viimase strateegia ohuks on, et eriti vähemusgrupid võivad tunda seejuures oma eripära ohustatuna ning kui kultuurilised erinevused ja stereotüübid on siiski olemas, siis nende avalik mahavaikimine võib teema viia põranda alla (väljendub kiusamises, narrimises, ebakindluses oma identiteedis).
4) Eelmainitud ohu vastu aitab vastastikune eristamine – gruppide vaheline koostöö ühise eesmärgi nimel, kus eri gruppide eripärad on kasulikud.
5) Viimane seostub klassikaks saanud nn kontakti hüpoteesiga, mis ütleb, et eelarvamusi saab vähendada kontaktidega kahe grupi liikmete vahel, kui see toimub teatud soodsatel tingimustel, milleks on

• võrdne staatus
• ühine eesmärk tegutsemisel
• vajadus teha koostööd
• võimude (kooli keskkonnas ka õpetaja või kooli juhtkonna) soosiv suhtumine

Lisaks gruppidevahelistele kontaktidele aitab eelarvamusi vähendada ka üks lähedane suhe teisest kultuurist pärit inimesega. Seejuures laieneb positiivne suhtumine ka teistesse gruppidesse.

Kõigil neil tegevustel on mitmekultuurilises klassis oma praktiline rakendamisvõimalus. Kui ükskultuurilises klassis kultuuriliste eelarvamustega näiliselt probleeme pole, siis tegelikult need lihtsalt ei avaldu. Mitmekultuurilises klassis on aga hoopis enam võimalusi õpilaste ettevalmistamiseks eluks pluralistlikus maailmas.

Peatükk artiklist: Valk, Aune (2010). Läbiv teema: kultuuriline identiteet. Raamatus Ülle Luisk (Toim.). Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis (22 – 45).Tartu Ülikool
Autor: Aune Valk