Õppimine keelekeskkonnas seostub ühest küljest ülesandepõhise keeleõppega, mille üheks eesmärgiks on seostada tunnis õpitut keelekasutusega väljaspool keeletundi. Teisalt seostub keelekeskkonas õppimine ka kogemusõppega (ingl experiential learning), mis rõhutab keeleõppe psühhomotoorseid aspekte ehk õppimist tegevuse käigus (Brown 1994: 225). Eesti keeles on käibel ka mõiste õuesõpe, mis seostub eelkõige väljaspool klassiuruumi aset leidva aineõppega (vt Dahlgren, Szczepanski 2006).  (Artikli juurde kuulub ka tööleht.)

Keelekeskkonnaülesanded

on mõeldud täitmiseks väljaspool auditoorset õppetööd kas tunnivälise lisaülesandena või olukorras, kus kogu õppetöö leiab aset keelekeskkonnas. Ülesannete eesmärk võib olla uue sõnavara õppimine, õpitu rakendamine, uue keskkonnaga tutvumine vm. Need ülesanded ei ole autentsed tegevused vaid nn õppeülesanded, mis valmistavad õppijaid ette teatud olukordades hakkama saama. Samas võimaldavad taolised tegevused aineõppe ühendamist keeleoskuse arendamisega, kuna õppekäigud ei pea toimuma tingimata keelekursuse, vaid ka aineõpingute raames. Ka erialaõpetajad võiksid mõelda, et lisaks erialateadmiste hankimisele saab mingi asutuse külastamise ajal ka õppijate (eriala)keeleoskust arendada.

Keelekeskkonnaülesannete sooritamiseks soovitatakse õppijate jaoks koostada tööleht, mis aitab tegevust eesmärgistada. Sel juhul keskendavad õppijad oma tähelepanu just sellele, mida õpetaja soovib ning täidetud tööleht on õppijale abiks õpitust-kogetust rääkimisel ja sellele tuginedes saab hiljem kokkuvõtet koostada vm jätkutegevusi läbi viia. Nii võib töölehe koostada näiteks klassiekskursiooni tarbeks. See aitab ühest küljest õppijate tähelepanu olulisele keskendada, teisalt reisil nähtut-kuuldut hiljem meenutada ja väljasõidust kokkuvõtteid teha.

Tihti arvavad õpetajad, et keelekeskkonnaülesanne on eelkõige suhtlemisülesanne, kuid töölehe võib koostada ka nii, et küsimustele vastamine ei nõuagi kellegi poole pöördumist. Küsimusi töölehel võib liigitada järgmiselt (vt ka Kikerpill, Kingisepp 2000):

• küsimused, millele vastamine eeldab lugemist;
• küsimused, millele vastamine eeldab suhtlemist;
• küsimused, millele vastamiseks peab vaatlema (võrdlema, kirjeldama);
• küsimused, mis nõuavad oma arvamuse, eelistuse või seisukoha väljendamist.

Lugemist nõudvaid küsimusi saab koostada nii, et vastamisel kasutaksid õppijad erinevat lähenemist tekstile, näiteks valikulist, üldist või detailset lugemist. Lisatud tööleht (vt lisa) on koostatud algajatele eesti keelt õppivatele välisüliõpilastele tutvumiseks kaubamaja toidumaailmaga ja õpitud toiduteema kinnistamiseks. Küsimustele vastamine eeldab nii vaatlemist (nt küsimused 1, 11), oma eelistuse väljendamist (nt küsimused 3, 7) kui ka minimaalset lugemist (nt küsimused 2, 6, 13). Suhtlemist võib eeldada 5. küsimus, kuid vastuse leiab kindlasti ka vaatlemise-lugemise teel.

Töölehe koostamine on aeganõudev töö, kuna selleks peab õpetaja ise eelnevalt kohale minema ja otsustama, missuguseid ülesandeid õppijad seal täita saavad. Ühtlasi saab õpetaja siis ka eelnevaid kokkuleppeid sõlmida, et terve õppijate rühma ilmumine mingisse asutusse infot koguma ja töölehti täitma ei tekitaks probleeme. Isegi kaubamaja külastamine nt kõikvõimalike elektriliste kodumasinate nimetuste õppimise eesmärgil nõuab töötajate informeerimist ja võimalusel eelneva kokkuleppe sõlmimist. Töötajad peavad teadma, et märkmeid tegevad noored on seal vaid keelt õppimas ning ei kogu mingit muud infot. Soovitatav on mahutada küsimused ühele lehele, et muuta töölehe täitmine mugavamaks. Töölehe koostamisel peaks vältima küsimusi,

• millele saab vastata ka paika külastamata;
• mis on seotud rahaliste kulutustega;
• millele pole võimalik vastata;
• mis on ebamäärased.

Ülesande läbiviimine

algab õppijatele juhiste jagamisest, miks niisugune ülesanne kavas on, kuidas ülesannet sooritatakse, kui palju selleks aega on jne. Selgituste andmine on oluline, et vältida segaduse tekkimist kohapeal. Samuti võib olla vajalik õppijatega teatud situatsioone läbi mängida, kui töölehe täitmine seda nõuab, või teha muud eeltööd, et õppijaid paremini ülesandeks ette valmistada. (vt ka Priedite 2000)

Et võimaldada õppijail töö käigus omavahel nõu pidada ja vältida ebakindlust üksi ringi liikumisel, võiks õppijad töötada paaris, kusjuures kumbki täidab oma töölehte. Ülesande täitmisel pole võimatu, et ajanappusest või muudel põhjustel jäävad mõned küsimused vastamata. Sel juhul saab ülesande täitmise järel võimaldada paaridel infot vahetada ja lünki täita.

Sõltuvalt rühma suurusest võib õpetaja koostada ka mitu erinevat töölehte, näiteks arvestusega, et sama variandiga töötab kaks paari. See võimaldab neil hiljem vastuseid võrrelda, erinevuste üle arutleda, jätkutegevusena teiste paaride sooritatud ülesande kohta infot koguda ja seeläbi külastatud paiga kohta rohkem teada saada. Erinevate töölehtede täitmisel on teinegi eelis: kui tööleht sisaldab suhtlemist nõudvaid küsimusi, on ohutum ja loomulikum, kui pöördutakse kas erinevate inimeste poole või esitatakse samale inimesele erinevaid küsimusi. Ühtse variandi korral peab inimest, kelle poole õpilased tõenäoliselt pöörduvad, ette hoiatama, et ühe ja sama küsimusega pöörduvaid noori ei peetaks halva nalja tegijateks.

Kui tegemist on suurema asutuse või ettevõttega, ei teki rühmakülastusega tõenäoliselt probleeme. Kui tööleht on koostatud väiksema paiga külastamiseks, võib õppijatele selle täitmiseks pakkuda mitut erinevat aega.

Keelekeskkonnaülesande sooritamise järel

on oluline saada õppijatelt tagasisidet selle kohta, mis õnnestus, milliseid probleeme esines, mida õpiti ja missugune kasu niisugusest ülesandest on. Samuti peaks kogutud infot kasutama jätkutegevustes, näiteks lühiettekannete, kirjaliku kokkuvõtte koostamiseks rühmatöös vmt.

Keelekeskkonnaülesannetel on rida eeliseid (vt ka Kikerpill, Kingisepp 2000). Keeleskkonnaülesanded aitavad õppijatel

• tutvuda paikadega, mis õpitava teemaga seostuvad;
• vähendada ebakindlust uutes olukordades toimetuleku ees;
• näha keele- ja erialaõppe vahelisi seoseid;
• muuta õppimist mitmekesisemaks;
• omandada teadmisi ja kogemusi, mida klassis õppimine ei võimalda;
• saada uusi kultuurikogemusi;
• kasutada kõiki osaoskusi (lugemist, kuulamist, lugemist, kirjutamist).

Kirjandus

Brown, D. H. 1994. Teaching by Principles. An Interactive Approach to Language Pedagogy. Prentice Hall Regents.

Dahlgren, O., Szczepanski, A. 2006. Õuesõppe pedagoogika. Raamatuharidus ja meeleline kogemus. Tallinn: Ilo.

Kikerpill, T., Kingisepp, L. 2000. Keelekeskkond võõrkeeleõppe toetajana. Keeleõpetaja metoodikavihik. Tallinn: TEA.

Priedite, A. 2000. Museums in the language learning process. – Tagad vol. 1 www.lvava.lv

Lisa

Artiklile on lisatud tööleht: Tööleht „Turul“

Autor: Tiina Kikerpill
Kohandatult T. Kikerpill, E. Sõrmus „Erialaõppe ja keeleõppe lõimimisest“ (2008) põhjal.