Tänapäeva tekstiküllases ja erioskusi hindavas ühiskonnas on hariduse ja töö saamine ilma soome või rootsi keelt oskamata praktiliselt võimatu. Seda kinnitavad ka uurimused, ülevaated ja immigrantide oma kogemus. See, mis kellegi jaoks on piisav keeleoskus ja millise keeleoskuse saavutamine eesmärgiks seatakse, on isikuti väga erinev. Kirjaoskamatute immigrantide olukord erineb sobivat tööd otsivate kõrgharidusega immigrantide omast. Kirjaoskuse omandamine on alles värav pabereid armastava Soome mõistete, väärtuste ja praktika juurde. Kõrgharidusega immigrandilt eeldatakse head suulist ja kirjalikku keeleoskust, et ümberõpe ja haridusele vastava töökoha saamine õnnestuks. Ka kutseõppe alustamiseks ja selle laabumiseks nõutakse keeleoskust, millega saab argiolukordades hakkama.

Isegi kui keeleoskusest piisab õpingute alustamiseks ja töökoha saamiseks, võivad õppija ja töötaja edaspidigi keeleõppimises tuge vajada. Hetkel panustatakse kõigil kooliastmetel immigrantide soome keele õpetusse liiga vähe. Kuna soome keel ei ole ainult õppimise objekt, vaid ka õppimise vahend, on kõikide ainete õpetajad ka keeleõpetajad.

Eelkõige lastel ja noortel võib ebapiisav keeleoskus põhjustada hiljem madalat enesehinnangut, moonutatud minapilti või puudulikku haridust. Keele õppimine ja õpetamine on tähtsad juba võrdsuse huvides, sest immigrandi keeleoskusest sõltub, missugused haridus- ja töövõimalused tal üldse on.

Keele õppimisel ilmnevad individuaalsed erinevused võivad olla samas õpperühmas väga suured. Mõni saab hädapärase keeleoskuse kätte paari kuuga, teisel kulub selleks aastaid. Üks omandab suulise keeleoskuse kergemini kui kirjaliku, teise jaoks on soome keele hääldamine ülejõukäiv. Keele õppimist mõjutavad mitmesugused tegurid nagu motivatsioon, varasem keeleõppekogemus, identiteet, õpiraskused, asukohamaa käitumiskultuuri tundmine, oma emakeele oskus ja õpistrateegiad.

Kuigi keeletunnid toetavad soome keele õppimist, omandatakse keel põhiliselt argisuhtluses, igapäevaseid asju ajades, harrastusrühmades, meediat jälgides – samamoodi nagu me oma emakeelt õpime – samal ajal kohanetakse erinevate kultuuriliste normidega ühiskonnas.

Ühiskonna liikmeks saamine ei tähenda seda, et immigrant peaks loobuma oma emakeelest ja kultuurist. Side oma emakeelega on abiks ka teise keele õppimisel ja võib kiirendada uue identiteedi sündimist, kus lähtekultuur ja uue asukohamaa kultuur elavad kõrvuti. Paljud immigrandid on juba Soome tulles kaks- või mitmekeelsed, mistõttu rikastavad nad soome keelevaramut märkimisväärselt. Loodetavasti osatakse neid võimalusi kutsehariduses ja tööelus praegusest paremini ära kasutada.

Kodakondsusseaduse (359/2003) järgi võib immigrant taotleda Soome kodakondsust, kui ta on elanud Soomes kuus aastat, ei ole toime pannud kuritegusid, omab legaalset sissetulekut ja tal on rahuldav kirjalik ja suuline soome või rootsi keele oskus. Rahuldav keeleoskus tähendab selles kontekstis igapäevaelus vajaminevat keeleoskust, mis on piisav ametnikega suhtlemiseks, kaasinimestega vestlemiseks ja oma arvamuse avaldamiseks ning  erinevate tekstide nagu kuulutuste, reklaami, ajakirja- ja ajalehetekstide mõistmiseks.

Nõutava keeleoskuse olemasolu võib tõestada mitut moodi. Levinuim viis on keeleeksami sooritamine. Sellised on riiklik keeleeksam ja riigiametnike keeleeksam. Riikliku keeleeksami tulemuste järgi on 85% immigrantidest vajalikud oskused olemas. Testis hinnatakse teksti mõistmist, kirjutamist, kõne mõistmist, rääkimist ning grammatika ning sõnavara tundmist. Kõige tugevamad oskused on teksti ja kõne mõistmine, need osad sooritab edukalt keskmiselt 90% testis osalejatest. Ootuspäraselt läheb kõige kehvemini kirjutamine. Suuline keeleoskus areneb kirjalikust kiiremini, sest seda vajatakse iga päev.

Testitulemused kattuvad suures osas statistikaameti uurimusega „Immigrantide elutingimused” (2003), kus venelastel, eestlastel, somaallastel ja vietnamlastel paluti oma keeleoskust hinnata. Kõige paremaks pidasid oma keeleoskust eestlased, mis pole keelesuguluse tõttu üllatav. Kõige kehvemaks pidasid oma keeleoskust vietnamlased. Kõik keelerühmad arvasid, et kõige paremini saavad nad hakkama tuttavate ja sõpradega vesteldes, arsti juures käies ja meediat jälgides. Kõige raskemaks peeti tööalast suhtlemist, aga siin võib lisaks keeleoskusele oma osa olla ka kogemuste puudumisel.

Kodakondsusseaduse keeleoskusnõue on äratanud elavat arutelu oma ranguse tõttu. Ka keeleoskuse ja kodakondsuse sidumist on vaidlustatud. Keele ja kodakondsuse seotust tõlgendatakse vastavalt sellele, mida kodakondsuse all mõistetakse. Kodakondsus võib tähendada passi ja sellega kaasnevat liikumisvabadust. See võib ka tähendada isiku vabadust ja kohustust osaleda ühiskonna poliitilises elus või kohanemist ümbritseva keskkonna ja selle kultuuriga või tööd tehes põhielanikkonna heaolust osasaamist.

Igal juhul on kodanikuks saamine protsess, mis immigrandi jaoks tähendab uue ühiskonna, selle tavade ja normidega seotud identiteedi loomist. Kodanikukssaamise teeb keerukaks selle mitmekihilisus: kuigi rahvusriigi kodakondsus on ühiskondliku identiteedi tugev alus, on tänapäeval ka Euroopa Liidu ja maailmakodanikuks olemine kodakondsuse osa.

Immigrandi või keelelise vähemuse vaatenurgast on keelel omadusi, mida riigikeele rääkija tõenäoliselt ei teadvusta. Keel ei ole ainult grammatiline süsteem, piirkondlik kood või suhtlusvahend. See on ka vahend, mille abil luuakse arusaam kogu ühiskonnast ja osaletakse selle tegevuses.

Keeleoskusest sõltuvad võrdsed võimalused haridus- ja tööelus. Immigrantidel on kõige paremad võimalused saada keeleõpetust haridustee alguses. Et elukestva õppimise eeldused oleksid tagatud ja asotsialiseerumist vältida, on oluline, et keeleõpet oleks pidavalt võimalik saada erineva keeleoskusega immigrantidel, kes seda vajavad.

Keeleoskuse omandamine on elukestev protsess. Ka emakeeleoskus pole meil kellelgi lõplik, uute tööülesannete või uue eriala õppimine on ka keeleline õppimisprotsess. Immigrandist õpilased ja tööotsijad on pannud meid vaatama erinevaid ameteid endisest hoolikamalt keelelisest vaatenurgast. Tulevikus tuleb defineerida, mida tähendab „piisav keeleoskus” erinevaid erialasid õppides või erinevates ametites töötades. Mõnes ametis tuleb keelt küll vähe kasutada, aga ametit hästi selgeks õppida pole ilma keeleoskuseta võimalik. Mõne elukutse puhul võib halb keeleoskus koguni palju kahju tekitada.

Mida ühtlasem arusaam meil on sellest, mida mõistetakse keeleoskuse ja selle piisavuse all, seda tõenäolisemalt teeme õigeid otsuseid ja toetame eesmärgipäraselt immigrantide keeleõpet. Keel on kahe teraga mõõk: parimal juhul võib see olla võimaluste varalaegas, halvimad juhul aga diskrimineerimise vahend.