Meetodid

Teksti mõistmise oskust ei ole võimalik kindlaks teha pelgalt õppijaid lugema või kuulama pannes. Et neid oskusi kontrollida või arendada, on vaja koostada mitmesuguseid ülesandeid, mille täitmine näitab, kui hästi õppijad teksti mõistavad. Loe edasi »

Tööleht kuulub meetodi: “Õppimine keelekeskkonnas” juurde Loe edasi »

Õppimine keelekeskkonnas seostub ühest küljest ülesandepõhise keeleõppega, mille üheks eesmärgiks on seostada tunnis õpitut keelekasutusega väljaspool keeletundi. Teisalt seostub keelekeskkonas õppimine ka kogemusõppega (ingl experiential learning), mis rõhutab keeleõppe psühhomotoorseid aspekte ehk õppimist tegevuse käigus (Brown 1994: 225). Eesti keeles on käibel ka mõiste õuesõpe, mis seostub eelkõige väljaspool klassiuruumi aset leidva aineõppega (vt Dahlgren, Szczepanski 2006).  (Artikli juurde kuulub ka tööleht.) Loe edasi »

Üldiselt ollakse seisukohal, et emakeeles omandatud lugemisoskus kandub üle ka teise keelde (vt nt Grabe 2009; Koda 2007). See tähendab, et teises keeles (K2) lugemisse on kaasatud ka emakeeles omandatud oskused ning nendel on oma osa mitte ainult K2 oskuse algtasemel, vaid K2 lugemisoskuse arengus tervikuna (Koda 2007). Loe edasi »

[1] Viimasel ajal on üha enam tähelepanu hakatud pöörama sellele, mida õppijad saaksid omandada väljaspool koolitundi. Õpitava keele ja kultuuri keskkonnal on suur mõju keele omandamisele (vt Rannut 2005). Teise keele õpetuse alased uurimused on näidanud, et teatud osa keeleteadmistest omandab õppija ka siis, kui seda pole tunnis käsitletud (Lightbown 2000). Võimalus kuulata, lugeda ja kasutada õpitavat keelt on motivatsiooni kõrval olulisemad eeldused teise keele omandamisel (vt Willis 1996).

Loe edasi »

Õppimise sihiks on alati olnud teadmiste ja oskuste omandamine. Eesti haridussüsteemi eesmärgiks on luua eeldused ja tingimused, et kõigist ühiskonnaliikmetest kujuneksid õpivõimelised inimesed, kes omandatud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja käitumisnormide abil suudavad edukalt toime tulla nii isiklikus kui ka töö- ning ühiskonnaelus. Seega peab tänane kool olema avatud erinevatele muutustele, mis meie ümber aset leiavad.[1] Loe edasi »

Eesti keele õpetuse eesmärgiks on erinevate osaoskuste arendamine. Kuna õppekava on tihe ja aega tunnis napib, siis on lihtne minna kergema vastupanu teed ja jätta mänguline tegevuse kõrvale.

Õppeprogrammid näevad ette treenimist, harjutamist ja päheõppimist, mistõttu võivad tunnid kergesti muutuda liialt akadeemiliseks, igavaks ja väsitavaks. Õppemängud aitavad õpilasi aktiveerida, muuta tunnid elavamaks ja tekitada õppijates huvi õppimise vastu, sest mäng köidab aktiivse ja emotsionaalse tegevusena igas vanuses õpilasi.

Mäng küll ei asenda traditsioonilisi õppemeetodeid, kuid täiendab neid. Loe edasi »

Mängu lisamisel õppetöösse peaks õpetaja meeles pidama järgmist: Loe edasi »

Mäng on üheks oluliseks õpilasi aktiveerivaks meetodiks tunnis. Sageli õpivad õpilased paremini midagi tehes kui vaid lugedes, kuulates või vaadeldes. Mäng on väga oluline just avastusliku õppimise käsitlustes. Mänge võib kasutada mitmetel eesmärkidel nii õpitulemuste kui ka kasvatuslike eesmärkide saavutamiseks. (Salumaa 2003: 103) Loe edasi »

Õppemängu tunneb ära kindlate tunnuste järgi, millest olulisim on õpetuslik eesmärk. Kui õpetajatel on eelnevalt teada, millised on tegevused mängu ajal ja millise lõpptulemuseni need tegevused viivad; kui osalejate vahel on teatud võistluselemendid (kuid see ei tähenda, et peavad olema selged võitjad, kaotajad ning punktisummad); kui kõigi või osa mängus osalevate õpilaste omavahelise suhtelemise tase on intensiivne – mängul on selgelt defineeritud iva, mida saab õpilastega arutada, võib öelda, et tegemist on õppemänguga. (Salumaa, Talvik 2003: 102) Loe edasi »

Kakskeelsus ehk bilingvism on mitmekeelsuse erijuhtum. Kakskeelsusel on palju variante. On peetud lõputuid vaidlusi selle üle, kus algab kakskeelsus ja kus on lihtsalt tegemist teise keele õppimisega. Kas selleks, et olla kakskeelne, peab oskama mõlemat keelt nii lugeda kui kirjutada? Kas inimene, kes oskab kahte keelt lugeda ja kirjutada, kuid kasutab ühte neist harva, on kakskeelne? (Baker 2000: 22) Selliste küsimustega on olnud silmitsi paljud kakskeelsuse uurijad. Kakskeelsus võib olla individuaalne (individual bilingualism) ja ühiskondlik (societal bilingualism). Individuaalse kakskeelsuse puhul võib inimene olla oma keskkonnas kakskeelne üksi, ilma et teised inimesed samas keskkonnas oleksid kakskeelsed. Ühiskondliku kakskeelsuse puhul on tegemist ametliku kakskeelsusega, näiteks riik, kus on kaks ametlikku keelt. (Baker 2006: 2–3) Loe edasi »

Uurimistulemused näitavad, et kõige viljakam keeleõppe periood inimese elus on sünnist kuni 5.–10. eluaastani (see on loomulikult vaieldav). Selles vanuses on lapsed võimelised omandama teist keelt kiiremini ja ilma aktsendita. Teise keele morfoloogia ja süntaks kinnistuvad samuti paremini. Loe edasi »

Eesti keel teise keelena ja eesti keel võõrkeelena

Vahet tuleb teha eesti keele õppimisel võõrkeelena ja eesti keele õppimisel teise keelena. Eesti keelt võõrkeelena võib õppida igas maailmanurgas ja see tähendab seda, et väljaspool keeletunde seda keelt enamasti ei kasutata. Kui aga õppida eesti keelt teise keelena, siis elatakse eesti keele keskkonnas ja õpitakse seda nii igapäevaelu situatsioonides kui keeletundides, st õpitut kasutatakse samaaegselt ühiskonnas suhtluseks. Loe edasi »

Järjest rohkem saabub Eestisse laiast maailmast lastega perekondi, kelle lapsed peavad siin kas alustama või jätkama kooliteed. Tutvustan mõningaid lihtsaid tõdesid, mis aitavad muukeelset õpilast paremini eesti kooli integreerida. Loe edasi »

Audacity kasutamine võimaldab anda õpilaste kõne tasemele objektiivset hinnangut, fikseerida toimunud muutusi ja puuete paranemist. Selles tegevuses saavad osaleda erinevad õpetajad. Samuti võimaldab õpilaste kaasamist analüüsiprotsessi. Loe edasi »