Nii 1960. aastate iseseisvumisperioodi kui Külma sõja järgse aja probleemid sundisid Aafrika liidreid mõtlema panafrikanismi põhimõtetele esitades uue väljakutse Aafrika ühtsuse võimalikkusele ja selle avaldumisvormidele.[1] Poliitiliste olude muutused sundisid suuresti läbi viima suurejoonelisi ümberkorraldusi AÜO-s, mille tulemusena pandi 2002. aastal Durbanis alus uuele organisatsioonile. Just nimelt uuele organisatsioonile, sest nagu on öelnud AL-i komisjoni esimees president Alpha Oumar Konaré (sünd. 1946), ei ole AL vana AÜO, vaid tegemist on kahe täiesti erineva organisatsiooniga.[2] Aafrika renessanssi institutsionaalse lipulaevana on AL-il kanda suured lootused.

Aafrika renessanss

Aafrika renessanssi näol on tegemist mõistega, mis on tihedalt seotud panafrikanismi kontseptsiooni ja selle arengutega. Selle juured võib tagasi viia 20. sajandi algusesse, laiemasse käibesse jõudis see aga 1990. aastatel seda seoses Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmise presidendi Thabo Mvuyelwa Mbekiga (sünd. 1942), keda võib nimetada antud mõiste autoriks, sest tänu temale jõudis Aafrika renessanssi idee laiema üldsuse teadvusesse.[3] Mbeki on püüdnud seda algupäraselt Euroopa kultuuriruumist pärinevat mõistet kohandada Aafrika kontekstiga. Ta näeb Aafrika renessansis kontinendi taassündi ning võimalust taasavastada inimkonna üksmeel. Mbeki järgi eksisteerib vajadus anda Aafrika rahvastele võimalus vabastada end kolonialismi ja neokolonialismi pärandist ning asetada end globaalsele areenile kui võrdsed ja respekteeritud liikmed, kes on samuti kaasa aidanud inimtsivilisatsiooni saavutustele. Mbeki loodab, et koos suudavad aafriklased ületada valitseva ängistava sotsiaal-majandusliku, kultuurilise ja poliitilise kriisi.[4]

Rahvusvahelise organisatsiooni määratlusest

Nüüdisaja maailma iseloomustab põimumine kõige erinevamates valdkondades erisugusteks rahvusvahelisteks organisatsioonideks. Selle eelduseks on olnud areng, mida Euroopa on saanud nautida tänu Teise maailmasõja järgsele rahuolukorrale, stabiilsusele ja majanduslikule arengule. Selle tulemusena on teoks saanud integratsiooniprotsess, mille väljundiks on omakorda regionaalne ühendus nimega Euroopa Liit (ingl. European Union – EU). Aafrika puhul on integratsiooni asemel Teise maailmasõja järgset olukorda karakteriseerinud vastuolud. Samalaadse regionaalse ühenduseni nagu Euroopas püüab nüüd jõuda Aaafrika.

Siiani pole rahvusvaheliste suhete spetsialistide seas üksmeelt rahvusvahelise organisatsiooni definitsiooni suhtes. Üks võimalus rahvusvahelist organisatsiooni määratleda on teha seda majandusteadlase ja poliitiku Tiit Made eeskujul. „Rahvusvaheline organisatsioon on mitmepoolsete rahvusvaheliste suhete stabiilne institutsioon, mis on loodud vähemalt kolme riigi või tema institutsioonide poolt omavaheliseks kooskõlastatud tegevuseks. Tegemist on ühisusega, millel on oma pädevus, alaliselt tegutsevad organid ja spetsiifilised poliitilis-organisatsioonilised normid nagu põhikiri, funktsioneerimise protseduurid, liikmeskond, otsuste vastuvõtmise kord, finantseerimisallikad, tippjuhid ja peakorter.“[5] Vähemalt kolme riigi osalusele viitab ka juhtimisteadlane Thomas Zweifel. Rahvusvaheline organisatsioon ainsuses on tema järgi raamistik kolme- või mitmepoolsele valitsemisele, kus osapooled on allutanud iseendid ja omavahelised läbirääkimised institutsionaalsele autoriteedile, kolmandale osapoolele, mis tegutseb vahekohtuniku rollis. Rahvusvahelised organisatsioonid mitmuses on Zweifeli arvates füüsilised institutsioonid, mis ei eksisteeri vaid sõnas ja kirjas. Need on üksused, milledel on oma nimed, ametid, reeglid ja protseduurid, mis kõik kokku moodustavad rahvusvaheliste organisatsioonide töö.[6] Politoloog Katharina Coleman näeb rahvusvahelisi organisatsioone ametlike ühendustena, mis samuti nagu eelnimetatutel hõlmavad kolme või enamat riiki. Nad on loodud rahvusvahelise harta poolt, ülal hoitud liikmesriikide regulaarsete kohtumiste kaudu ja toetatud alalise sekretariaadi poolt. Tegemist on kõige konkreetsema ja nähtavama osahulgaga  rahvusvaheliste institutsioonide maailmas.[7]

Rahvusvahelised organisatsioonid jagatakse enamasti kahte suurde gruppi – valitsusvahelisteks ja valitsusvälisteks. Valitsusvahelised organisatsioonid on traditsioonilised rahvusvahelised ühendused, mille liikmeks on riigid oma parlamentide, valitsuste või valitsusorganisatsioonide kaudu. Selliste organisatsioonide all mõistetakse multilateraalset ja rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud lepingu ümber kujunenud riikide liitu oma organisatsiooni ja kindla kompetentsi ja personaliga. Eesmärk on vähemalt kahe riigi koostöö poliitilistes ja/või majanduslikes, sõjalistes ja kultuurilistes küsimustes. Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, professionaalsel või mõnel muul alusel ning nad ei allu oma tegevuses otseselt liikmesriikidele. Valitsusväline organisatsioon kujutab endast vähemalt kahe ühiskondliku organisatsiooni (parteid, liidud) liitu, kus tehakse riigipiire ületavat koostööd omades iseseisvaid vahendeid poliitikate väljatöötamiseks. AL kuulub valitsusvaheliste organisatsioonide hulka, kuna selle liikmeteks on Aafrika riigid.

Arvestades rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse eri aspekte ning püüdes paremini avada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust on võimalik neid klassifitseerida ka alljärgnevalt võttes arvesse erinevaid aspekte. Esiteks, kompetents – saab eristada universaalseid ja partikulaarseid organisatsioone. Esimesed hõlmavad liikmesriikide vaheliste suhete kõiki valdkondi, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ingl. United Nations – UN), teised liikmesriikide suhteid kindlates valdkondades (majandus, kultuur jne). Teiseks, ajaline kestvus – organisatsioone võib luua mingiks kindlaks ajavahemikuks, kuid nende kestvus võib olla ka reguleerimata. Kolmandaks, ruumiline ulatus – võib eristada organisatsioone, mille tegevus on globaalne või siis piirdub mingi kindla regiooniga.[8] Kuna regionaalsed organisatsioonid hõlmavad kindlat arvu riike, siis on nad struktuuriliselt tsentraliseeritumad ning teiste riikide vastuvõtuks suhteliselt suletud. AL on selle kategoriseerimise järgi universaalne, määratlemata ajaks loodud regionaalne organisatsioon, mille liikmeskond on limiteeritud Aafrika kontinendiga, sest vastasel juhul kaotaks see liit oma mõtte kui teatud piirkonna ühtsuse eest võitleja.

Tavaliselt tekitab raskusi valitsusvaheliste organisatsioonide jagamine poliitilisteks ja mittepoliitilisteks. Poliitiliste organisatsioonidena tuleks mõista organisatsioone, mis on valdavalt mõeldud oma liikmesriikide mõju ning tegevuse kindlustamiseks ja laiendamiseks. Siia kuuluvad eelkõige sõjalised liidud nagu Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl. Northern Atlantic Treaty Organization – NATO). Mittepoliitilised on spetsiifiliste funktsioonidega mingi kindla probleemiga tegelevad organisatsioonid näiteks Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon (ingl. World Health Organization – WHO). Paljudel juhtudel on piiri tõmbamine poliitiliste ja mittepoliitiliste organisatsioonide vahel vägagi problemaatiline. Näitena võib tuua majanduspoliitilise kompetentsiga Rahvusvahelise Valuutafondi (ingl. International Monetary Fund – IMF) ja Maailmapanga (kolme asutuse rühm – IBRD). Neid liigitatakse küll mittepoliitiliste rahvusvaheliste organisatsioonide hulka, kuid nende pidevalt kasvanud roll on juba kaugelt väljunud tehnilistest ja administratiivsetest funktsioonidest. Valitsusvaheliste poliitiliste ja mittepoliitiliste organisatsioonide hulgas on neid, mis omavad sõjalisi, majanduslikke ja kultuurilisi funktsioone, nagu juba eelpool juttu oli. Samal ajal eksisteerib ka organisatsioone, mis töötavad kui läbirääkimisorganid, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioon (ingl. World Trade Organization – WTO).[9] Kuigi AL-i tegevusvaldkond on väga kirju, oleks õigem see organisatsioon paigutada siiski poliitiliste organisatsioonide hulka, arvestades fakti, et AL-i eesmärgiks on liikuda järk-järgult samas suunas, nagu seda on teinud tema „suur vend“ Euroopas.

Võrdsuse püüe on üks näide üllameelsetest eesmärkidest, mida rahvusvahelised organisatsioonid endale seavad. Nad soovivad arendada riikide-, institutsioonide- ja indiviididevahelist koostööd, et kindlustada rahu, julgeolek, õnn ja küllus. Euroopa on selles maratonis nende väärtuste järele päris kaugele jõudnud, pole ju siinsed rahvad pidanud poole sajandi vältel kannatama sõdade ja vägivalla käes. Aafrikaga on lood teistsugused. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas, kus kui mitte otse, siis kaudselt jõuab kõik kõigini, on oluline peatuda Kolmandat maailma esindavatel organisatsioonidel. AL-i tugeva potentsiaali kasuks rahvusvahelisel ja eelkõige regionaalsel tasandil midagi korda saata, räägib asjaolu, et selle liikmeteks on valdav osa Aafrika riikidest ning seega omab ta suurimat mandaati sealsetest organisatsioonidest. Samas võib asjaolu, et sinna kuuluvad vaid Aafrika riigid, mis enamuses on alles oma teed leidmas ja vaesed, pidada selle organisatsiooni nõrkuseks. Kui tugineda inimkonna arengutsükleid analüüsiva Ameerika Ühendriikide arenguökonoomile Joshua Goldsteinile ja tema pikkade tsüklite teooriale, siis aastatel 2000-2030 elab maailm samas rütmis nagu ta tegi seda aastatel 1893-1917 olles sealjuures tõusuteel.[10] Kuivõrd igale tõusule peab järgnema langus, on võimalik, et see langus mõjutab Aafrikat enim. Olenemata sellest, kuidas maailma defineerida, kas Esimene, Teine ja Kolmas maailm või arenenud ja arengumaailm või Põhi ja Lõuna, on Aafrika riigid ikkagi nimekirja lõpus. Paratamatult on mahajäänud või arengumaad kõige võimetumad võimalike muutuste vastu võitlema või nendega kohanema.

Kuivõrd igale tõusule peab järgnema langus, on võimalik, et see langus mõjutab Aafrikat enim.

Külma sõja järel, mil rahvusvahelisel areenil toimusid tohutud muutused ning seoses uute poliitiliste jõudude esilekerkimisega mitte ainult 1990. aastatel, vaid kogu 20. sajandi vältel, on rahvusvahelistel organisatsioonidel õnnestunud haarata sellel ülimalt kirjul maastikul oluline roll. Seda enam olulisem on nende osa Aafrikas, kus kahtluse alla seatud rahvusriigi roll poliitika organiseerijana on ehk kõige ilmekamalt endast märku andnud. AÜO eesmärk olla riikideülene, ja mis veel tähtsam, olla üksikisikute ülene organisatsioon, luhtus. Sama eesmärgi on endale seadnud AL. Ent riik, kui kindla territooriumiga ühistele huvidele allutatud üksus, millel on kindel kogum poliitilisi institutsioone,[11] on Aafrika puhul üldjuhul hägune mõiste. Sealsed piirid on justkui joonlauaga punktist A punkti B tõmmatud ning seega on nad tehislikud ja ei arvesta sealsete etniliste ja ajalooliste piiridega, mistõttu potentsiaalsete konfliktide oht on pidevalt õhus.

Aafrika Liidu kujunemine

Juba AÜO seadis enesele kõrged eesmärgid, mis kahjuks suuresti ka eesmärkideks on jäänud. Kuigi AL-i sihiks on demokraatlike põhimõtete järgimine ja institutsioonide loomine, rahva suurema osaluse ja hea valitsemise saavutamine, seisneb tema põhiülesanne selle saavutamises, milles AÜO ebaõnnestus. Selleks on taolise organisatsiooni väljatöötamine, mis suudaks funktsioneerida ka lihtsate inimeste huvides, ning kus juhtimine ja otsustamine poleks koondunud kitsa grupi inimeste kätte.

Aafrika Liidu loomise idee kerkis esile 1990. aastate keskel. Kui AÜO kujunemise eel oli Ghana president Nkrumah ühtsuse ja solidaarsuse eestkõneleja, siis nüüd sai selleks Liibüa pikaajaline juht kindral Mu’ammar al-Qadhafi (sünd. 1942), kes ühiskonnateadlase David J. Francise sõnul on avangardist, kes nägi AL-is konkreetset avaldust ühendadamaks Aafrikat poliitiliselt.[12] Al-Qadhafi juhitavat Liibüat on enamike Lääne valitsuste poolt koheldud kui terrorismi toetavat paariariiki, samas kui Aafrika-siseselt on suhtumine Liibüasse tänu riigi rahalistele vahenditele palju soojem Peale Külma sõja lõppu on al-Qadhafi teinud suuri pingutusi ennistamaks end legitiimsete valitsejate hulka, kellega saab äri ajada. Nii on AL-i projekti propageerimine tema jaoks kasulik nii isiklikke kui ka Aafrika üldisi huvisid silmas pidades. Selle kõige taga võib näha reaalpoliitilisi põhjuseid. Al-Qadhafi ideaalid ja eesmärgid ei olnud teoks saanud. Esiteks, Araabia ühtsust, mida al-Qadhafi propageeris, ei suudetud luua. Teiseks, mitmed relvastatud organisatsioonid, mida ta toetas, ei olnud oma eesmärke saavutanud. Kolmandaks, Nõukogude Liidu kokkuvarisemine jättis al-Qadhafi peamise sümboolse sihtmärgi Ameerika Ühendriigid tugevamatele positsioonidele kui eales varem. Neljandaks, nafta hindade kukkumine 1990. aastatel, mõjutas tugevalt Liibüa finantsolukorda. See tähendas, et Liibüa ei saanud enam ükskõikselt võtta teiste riikide suhtumist temasse. Viiendaks, riik ei saanud enam nõnda heldekäeliselt jagada välisabi, tänu millele oli Liibüa Aafrika riikide seas palju positiivsema ilmega kui mujal maailmas. Kuuendaks, terrorismi toetava riigi maine oli Liibüa asetanud rahvusvahelisse isolatsiooni. Selleni olid viinud taolised juhtumid nagu näiteks Lockerbie katastroof[13]1988. aastal. Oma maine parandamiseks mõistis al-Qadhafi hukka 1999. aastal al-Qaeda tegevuse ning ka 11. septembril 2001. aastal aset leidnud terrorirünnakud. Samuti oldi nõus Liibüasse laskma relvainspektoreid. Nii oli AL-i loomisele ja selle tegevusele kaasaaitamine hea võimalus parandada nii Liibüa kui al-Qadhafi mainet, tulenevalt millest olid tingitud muutused tema tegevuses.

2009. aastal valiti Liibüa AL-i eesistujariigiks. Kui 2010. aasta jaanuaris tuli vastavalt regionaalsele rotatsioonisüsteemile al-Qadhafil AL-i juhi roll loovutada lõunapoolse riigi juhile, tegi ta seda väga vastumeelselt. Oma positsiooni säilitamiseks pöördus ta oma riigi suuremate rahaliste võimaluste juurde, mida Liibüa võrreldes paljude kaasliitlastega omas. Nimelt maksis ta väiksemate riikide eest ära AL-i liikmetasu võites nii viimaste poolehoid. Al-Qadhafi taoline organisatsiooni põhimõtteid õõnestav tegevus ei kandnud siiski vilja. Mandri lõuna- ja idapoolsed riigid suutsid püsida ühtsena ning austada liidus kehtivaid reegleid ja protseduure ning AL-i uueks juhiks valiti Malawi riigipea Bingu wa Mutharika (sünd. 1934).[14]

Samas võib väita, et al-Qadhafi rolli AL-i loomise juures on üle hinnatud. Olulist osa selle protsessi juures mängisid ka Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Nigeeria eelmised presidendid Thabo Mbeki ja Olusegun Mathew Okikiola Aremu Obasanjo (sünd. 1937).[15] Neil mõlemil oli visioon ümberkorraldustest, mida kontinent vajas. AÜO oli, arvestades uut rahvusvahelist maailmakorraldust, aegunud ja muutunud sobimatuks. Nii nagu AÜO loomise õhtu eel olid erinevate vaadete kandjate vahel lahkhelid, tekkisid need ka nüüd.

Vaja oli stabiilset, rahulikku, demokraatlikku ja vastutusvõimelist Aafrikat, mis põhineks kodanikuühiskonnal, edasiareneval ja edumeelsel juhtkonnal, heal valitsemisel, austusel seaduste ja põhiõiguste vastu ning jätkusuutlikul arengul.

Nii Mbeki kui Obasanjo nõustusid üldiste muutuste vajadusega. Vaja oli stabiilset, rahulikku, demokraatlikku ja vastutusvõimelist Aafrikat, mis põhineks kodanikuühiskonnal, edasiareneval ja edumeelsel juhtkonnal, heal valitsemisel, austusel seaduste ja põhiõiguste vastu ning jätkusuutlikul arengul. Nende mõlemate huvides oli toetada teineteist ja ühendada oma reformikavad, mis oma põhiolemustelt olid üksteisega vägagi sarnased. Al-Qadhafis nähti toetajat nii AÜO reformimise plaanidele kui ka rahaliste vahendite pakkujat, mida taoline hiigelprojekt nõudis. Nii kujutas 9. septembril 1999. aastal Sirtes, Liibüas toimunud kohtumine endast kompromisside kooslust. Sirte deklaratsiooniga kutsuti üles asutama AL. Sellele järgnesid nõupidamine Lomés, Togos 2000. aastal, kus võeti vastu AL-i moodustamise akt (ingl. Constructive Act of the African Union) ning Lusaka nõupidamine Sambias 2001. aastal, mis tähendas ühele organisatsioonile lõppu ja teisele algust. Lusakas tehti al-Qadhafi poolt ettepanek luua ühinenud poliitiline ja majanduslik liit. Sellega oli Sirte deklaratsioon rakendust leidnud. Tööd alustas AL Durbanis, Lõuna-Aafrikas 9. juulil 2002, kui seal toimus AL-i Assamblee esimene istung, mille juhatas sisse organisatsiooni esimene president Thabo Mbeki.[16]

AL-i liikmeteks[17] said kõik 53 AÜO liikmesriigiks olnud iseseisvat riiki. Erandiks oli Maroko, kes lahkus AÜO-st 1984. aastal. Nimelt oli Maroko vastu Lääne-Sahara ehk Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigi kuulumisele AL-i.[18] Ent vaatamata Maroko ametlikule mittekuulumisele AL-i, on ta liiduga tihedates sidemetes kasutades näiteks AL-i administratsiooni alla kuuluva Aafrika Arengupanga teenuseid.[19] Ajutiselt on liikmelisus peatatud Nigeril, Madagaskaril, Mauritaanial ja Guineal. Viimase kahe riigi liikmelisus peatati 2008. aastal, kusjuures Mauritaania oli selle alles mõne aja eest suutnud taastada. 2005. aastal toimunud sõjaväelise riigipöörde tulemusena oli nimetatud riigi liikmelisus niisamuti peatatud. Nigeri liikmelisus peatati 2010. aasta veebruaris samuti sõjaväelise riigipöörde tõttu. Samas toetab AL sealseid katseid taastada seaduslik võim.[20] Madagaskari liikmelisus peatati 2009. aastal. AL-i rahu- ja julgeolekunõukogu leidis, et sõjaväe toel toime pandud riigipööre, mille käigus kinnitas konstitutsioonikohus saareriigi presidendi kohusetäitjaks opositsioonijuhi, endise diskori Andry Nirina Rajoelina (sünd. 1974), oli põhiseaduse vastane.[21] Somaalimaa soovib saada liikmeks.[22]

Koos moodustavad AL-i 53 liikmesriiki maailma suuruselt 17. majanduse 500 miljardi USA dollari suuruse SKP-ga. Samaaegselt on neil kokku 200 miljardi dollari suurune võlg. Maailma rahvusvahelisest kaubandusest on AL-i käes vaid 2%. Samas tuleb aga umbes 70% maailma strateegilistest mineraalidest nagu kuld, alumiinium jne Aafrikast. Samuti kujutab Aafrika endast suurt turgu Ameerika ja Euroopa tööstusele. AL-i tuleviku eesmärkide hulka kuuluvad vabakaubanduspiirkonna, tolliliidu, ühisturu ja keskpanga loomine ning ühisraha kasutuselevõtt – seega ühtse majandus- ja raharuumi loomine, mille sarnast võib täheldada Euroopas. Kindlat eesmärki, millal Aafrika ühisraha ehk afro reaalselt aafriklasteni jõuab, pole paika pandud. Välja on pakutud aastaid 2021[23] või 2023. Arvestades fakti, et vastavate institutsioonide loomise protsess oli niivõrd keeruline rikastele riikidele, kellel oli olemas vastav bürokraatiaparaat ning tihe, rohkem kui 50 aastat kestnud koostöö, tuleb tõdeda, et need mõlemad daatumid tunduvad äärmiselt ebareaalsed saavutada.[24]

Tihtipeale tuuakse Aafrika ühtsuse saavutamise ühe takistusena välja selle keeleline heterogeensus. Paljuski on keelel oluline osa inimeste kokkuliitmisel ning seega on keel üks ühtsuse aluseid. Murreterohkus teeb Aafrika keelte piiritlemise aga raskeks. Paljudel lähedastel murretel on oma nimed ja kirjakeeled. Ainuüksi bantu keelte arv erineb eriuurijail 200 ja 600 piires. Kokku võib nimetada üle 2000 keele.[25] Vaatamata sellele propageerib AL oma ametlikus töös kõigi Aafrika riikide kodanike keelte kasutamist igal võimalusel. Lisaks kasutatakse töökeeltena täiendavalt inglise, prantsuse ja portugali keelt.[26] Täiendavad protokollid on ka suahiili keelest, mida räägitakse Aafrika idarannikul, teinud liidu ametliku keele. See näitab ilmekalt, et Aafrika heaks töötamisel püüab liit tagada kõigi kaasatuse eelistamata sealjuures ühe või teise riigi või rahvuse keelt. 2001. aastal lõi AL Aafrika Keelte Akadeemia (ingl. African Academy of Languages) eesmärgiga kooskõlastada erinevate kontinendil räägitavate keelte kasutamist ja kaitsta nende püsimajäämist. Kirjaoskuse tase Aafrikas kõigub väga palju – 91% Seišellidel ja 21% Burkina Fasos.[27] Kirjaoskuse üldine madal protsent ja haritud inimeste ebapiisav osakaal ühiskonnas on üks tõsisemaid probleeme Aafrika üldises arengus.[28]

Aafrika Liidu struktuur

Aafrika Liidu Riigijuhtide Assamblee (ingl. African Union Assembly of Heads of States), Pan-Aafrika Parlament (ingl. Pan-African Parliament) ning AL-i Komisjon (ingl. African Union Commission) moodustavad AL-i valitsuse. Pan-Aafrika Parlamendi praegune president on Tšaadist pärit Idriss Ndélé Moussa (sünd. 1959), AL-i Riigijuhtide Assamblee esimeheks on käesoleva aasta jaanuarikuust Malawi president Bingu wa Mutharika, kes vahetas välja Liibüa kurikuulsa juhi Mu’ammar al-Qadhafi. Komisjoni praegune esimees on Gaboni esindav ja Pariisis majandusteadlase hariduse saanud Jean Ping (sünd. 1942), kes on selles ametis olnud alates 2008. aastast.[29]

Aaafrika Liidul on mitu ametlikku organit. Alljärgnevalt lähem ülevaade nendest. [30]

Assamblee (ingl. Assembly of the African Union) – koosneb AL-i liikmesriikide riigipeadest ja valitsusjuhtidest või nende esindajatest. Assamblee on AL-i kõrgeim valitsusorgan, ent järk-järgult annab ta mõningaid otsustusõigusi üle Pan-Aafrika parlamendile. Assamblee kohtub kord aastas ja teeb oma otsused konsensuse või 2/3 enamuse alusel. Tegemist on samadele põhimõtetele ülesehitatud organiga nagu seda oli AÜO Assamblee.

Täitevkogu (ingl. Executive Council) – koosneb liikmesriikide valitsuste poolt nimetatud ministritest või asjatundjatest. Antud organ otsustab väliskaubanduse, sotsiaaltagatiste, toidu, põllumajanduse ja side üle ning on vastutav Assamblee ees. Lisaks valmistab Täitevkogu Assamblee jaoks ette materjale, mille üle viimane aru peab ja neid kinnitab või mitte.

Komisjon (ingl. Commission) – tegemist on AL-i sekretariaadiga, mis koosneb esimehest, aseesimehest, kaheksast komisjoni liikmest ja koosseisulistest töötajatest, kus iga Komisjoni liige on vastutav ühe portfelli eest. Kümnel Komisjoni liikmel on igal ühel oma tegevusala, millega nad tegelevad. Peaeesmärk on AL-i töö administreerimine.

Liikmete tegevusvaldkonnad oleksid järgmised:

• konverentside ja ürituste ettevalmistamine ja korraldamine
• rahu ja julgeolek
• poliitilised küsimused
• infrastruktuur ja energia
• sotsiaalküsimused
• inimressursid, teadus ja tehnoloogia
• kaubandus ja tööstus
• põllumajandus ja maaküsimused
• majandusküsimused
• õigus

Sarnaselt Euroopa Liidule ja selle Komisjonile, on ka AL-i Komisjon vastutav liidu tegevuse ja kohtumiste administreerimise ning koordineerimise eest.

Alaliste Esindajate Komitee (ingl. Permanent Representatives’ Committee) – koosneb liikmesriikide poolt akrediteeritud alalistest esindajatest. Valmistab ette tööd Täitevkogu jaoks. EL-i samalaadseks vasteks on COREPER.

Rahu- ja Julgeolekunõukogu (ingl. Peace and Security Council) – selle 15 liiget on vastutavad konfliktide jälgimise ja nendesse sekkumise eest. Nende kasutada on spetsiaalsed relvajõud (ingl. African force). Eesmärk ja toimimine on sarnased ÜRO Julgeolekunõukogule.

Pan-Aafrika Parlament (ingl. Pan-African Parliament) – on kujunemas AL-i kõrgeimaks organiks. Selle tööpaik asub Midrandis, Lõuna-Aafrikas. Parlament koosneb 265-st valitud esindajast kõigist 53-st AL-i riigist. Antud institutsiooni eesmärgiks on tagada Aafrika rahvaste täielik osalus kontinendi valitsemises, arengus ja majanduses.

Majandus-, Sotsiaal- ja Kultuurinõukogu (ingl. Economic, Social and Cultural Council – ECOSOCC) – on nõuandev organ, mis koosneb erinevatest liikmesriikide sotsiaalsetest ja professionaalsetetest gruppidest sarnanedes Euroopa Majandus- ja Sotsiaalnõukogule. Selle organi eesmärgiks on propageerida kodanikuühiskonna esindajate kaasaarvamist majandus-, sotsiaal- ja kultuurialastesse püüdlustesse ehitamaks ümber Aafrika kontinenti. AL-i loomise protsessile on just vähest konsulteerimist adekvaatsete kodanikuühiskonna esindajatega ette heidetud.[31]

Aafrika Kohus (ingl. Court of Justice) – otsustab inimõiguste kuritarvitamise üle Aafrikas. Kohus koosneb 11 Assamblee poolt valitud kohtunikust. Aafrika  Kohus on AL-i peamine juriidiline organ. Tegelikkuses pole see organ veel tööle asunud, kuna kohut asutav lepe pole saanud 15 vajaliku liikmesriigi allkirja. Vajalikud allkirjad saanuna peaks Kohus võtma üle inimõigustega tegeleva Aafrika komisjoni töö, mis loodi 1986. aastal. Lisaks peaks Aafrika Kohtust kujunema AL-i ülemkohus. Igapäevaselt peaks see institutsioon tegelema seaduste ja lepete tõlgendamisega.[32] Eesmärgiks on ühendada Inim- ja Isikuõiguste Aafrika Kohus (ingl. African Court of Human and People’s Rights) Aafrika Kohtuga. Ühisüksuse tööna on ette nähtud tõsiste rikkumistega, nagu sõjakuriteod, tegelemine.[33]

Lisaks on AL-i struktuuris esindatud mitmed spetsiifilised konkreetsetele küsimusetele nagu põllumajandus, rahandus ja finants, kaubandus, toll, immigratsioon, tööstus, teadus, tehnoloogia, energia, loodusvarad, keskkond, transport, side, turism, tervishoid, tööjõud, haridus, kultuur, inimressursid  pühendunud komiteed; ning sellised finantsasutused nagu Aafrika Keskpank (ingl. African Central Bank), Aafrika Investeerimispank (ingl. African Investment Bank) ja  Aafrika Valuutafond (ingl. African Monetary Fund).

Eesmärgiga tuua Aafrikasse arengut loodi 2001. aasta oktoobris Abujas, Nigeerias AL-i raames programm nimega Uus Partnerlus Aafrika Arenguks (ingl. New Partnership for Africa’s Development) ehk lühidalt NEPAD, kuhu kuulvad kõik Aafrika riigid. Kuna NEPAD on loodud Aafrika liidrite poolt, on ka sellel institutsioonil puudu horisontaalsest diskussioonist.[34] Tunnustav on aga asjaolu, et nimetatud programm näeb Aafrikas rahu- ja arenguvõimaluste loomiseks ette protsessile lähenemist juba rohujuure tasandilt ehk siis püüdes parandada hariduse omandamise ja andmise võimalusi. Mida haritum on indiviid, seda raskemini allub ta manipulatsioonidele ning suudab end kehtestada viisil, mis viib edasi kogu ühiskonda, mille liige ta on. Hariduse ja harituse kõrval on samaväärselt oluline tugeva ja toimiva tervishoiusüsteemi ülesehitamine, mis Aafrika puhul on kindlasti üheks suurimaks vajakajäämiseks. Pikemas perspektiivis näeb NEPAD ette muuta Aafrika võrdväärseks partneriks rahvusvahelisel kaubandus- ja majandusmaastikul. Ent vaestel riikidel on väga raske siseneda turule, kus valitsevad taolised neoliberaalsed põhimõtted, nagu vabaturg ja kaitsetollid, ning veel raskem on seal ellu jääda. Seda enam, et korruptsioon ei lase kapitalil jaguneda võrdselt. Kapital koondub kitsa inimestegrupi kätte, kes liigutavad seda vastavalt pere- või hõimusidemetele pidades silmas enda, mitte aga riigi ja valdava osa rahva vajadusi. Lisaks NEPAD-ile on AL-il ka teisi programme. Üks nendest on näiteks korruptsiooniga võitlemise ja selle ennetamisega tegelev programm, mis tegutseb alates 2003. aastast.

Viited

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 25.

Murithi, T. The African Union. Lk. 109.

Vt. lähemalt M. Mulenfo. Thabo Mbeki and the African Renaissance. Pretoria: Actua Press (Pty.) Ltd, 2000.

Vt. lähemalt S. Vene. Aafrika renessanss – kas müüt või tegelikkus? Bakalaureusetöö. Tartu, 2003; Problematising the African Renaissance. Ed. by E. Maloka and E. le Roux. Africa Institute of  South Africa. Pretoria, 2000.

Made, T. Rahvusvahelised organisatsioonid. Tallinn: Eesti Raamat, 1985. Lk. 7.

Zweifel, T. D. International Organizations and Democracy. Lk. 6.

Coleman, K. P. International Organisations and Peace Enforcement. The Politics of International Legitimacy. Cambridge: Cambridge University Press, 2007. Lk. 6-7.

Rahvusvahelised organisatsioonid. http://www.ciesin.ee/undp/rvo/yro.html 15.10.1999; Vt. lähemalt C. Archer. International Organizations: Principles and Issues. London: Routledge, 2001.

Rahvusvahelised organisatsioonid. http://www.ciesin.ee/undp/rvo/yro.html

Goldstein, J. Long Cycles: Prosperity and War in the Modern Age. New Haven: Yale University Press, 1988. Lk. 361.

McLea, I. The Concice Oxford Dictionary of Politics. Oxford: Oxford University Press, 1996. Lk. 472.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 25.

1988. aastal Lõuna-Šotimaal aset leidnud lennukatastroof, kus lennukisse paigutatud plastilise lõhkaine plahvatuse tagajärjel hukkus 270 inimest. Antud terrorirünnaku taga oli kaks Liibüa kodanikku – üks Liibüa luureohvitser Maghari ja teine Liibüa lennuliinide töötaja Fhimah. 1990. aastate lõpus nõustus Liibüa kurjategijad Šotimaa kohtule välja andma, mis oli näide sellest, et al-Qadhafi otsis võimalusi, kuidas oma renomeed rahvusvahelisel maastikul parandada.

Tiks, O. Gaddafi pidi loovutama Aafrika Liidu juhi koha. http://www.postimees.ee/?id=218763 31.01.2010

Francis, D. Uniting Africa. Lk.  26.

Samas, lk. 28-30.

African Union Official Website. http://www.africa-union.org/root/au/memberstates/map.htm 22.03.2010

Tegemist on alaga, mille Maroko annekteeris 1975. aastal pidades seda endale kuuluvaks.

Bamford, D. OAU considers Morocco readmission. http://news.bbc.co.uk/1/hi/world/africa/1428796.stm 17.02.2010

BBC News. African Union suspends Niger after militari coup. http://news.bbc.co.uk/2/hi/africa/8525665.stm 04.03.2010

Tamme, J. Aafrika Liit peatas Madagaskari liikmelisuse. http://www.postimees.ee/?id=96778 18.02.2010

Afrol News. http://www.afrol.com/articles/16256 05.01.2010

IC Publications. A Single African Currency in Our Time?  http://www.africasia.com/africanbusiness/ab.php?ID=890&back_month=57 18.02.2010

Masson, P., Pattillo, C. A Single Currency for Africa? http://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2004/12/pdf/masson.pdf 18.02.2010

Griffiths, I. Ll. The Atlas of African Affairs. London: Routledge, 1994. Lk. 28-29.

African Union’s Official Website. http://www.africa-union.org/root/au/AboutAu/Constitutive_Act_en.htm#Article25 18.02.2010

African Academy of Languages’ Official Website. http://www.acalan.org/eng/accueil/accueil.php 18.02.2010

Vt. lähemalt alapeatükk 3.1 Üldised väljakutsed.

African Union Official Website. http://www.africa-union.org/root/au/index/index.htm 18.02.2010

AL-i struktuuriüksuste loetelu pärineb organisatsiooni ametlikult koduleheküljelt.  http://www.africa-union.org/root/au/index/index.htm

Murithi, T. The African Union. Lk. 4.

Protocol of the Court of Justice of the African Union. http://www.africa-union.org/root/au/Documents/Treaties/Text/Protocol%20to%20the%20African%20Court%20of%20Justice%20-%20Maputo.pdf 18.02.2010

The Zimbabwe Mail. http://www.thezimbabwemail.com/zimbabwe/4433.html 18.02.2010

Murithi, T. The African Union. Lk. 5.

Autor: Kristiina Noormets