Aafrika Liidu (AL) kujunemise juured asuvad Pan-Aafrika liikumises. Panafrikanismi puhul on tegemist ideoloogilise ja sotsiaalse liikumisega, mis sai alguse 19. ja 20. sajandi vahetusel, ning mis propageerib ühtsust kõikide Aafrika päritolu inimeste vahel üle kogu maailma. See Kariibi mere saartelt ja Ameerika Ühendriikidest alguse saanud liikumine tugineb eeldusel, et numbrites peitub jõud ja võim, ning et koos suudetakse saavutada palju enam, kui seda suudaksid aafriklaste kogukonnad Euroopas, Ameerikas või Kariibi mere saartel eraldi.[1] Erinevatel ajaperioodidel on nimetatud liikumine taotlenud erinevaid eesmärke. 20. sajandi alguses oli oluliseks rassiline võrdsus; kahe maailmasõja vahel koloniaalikke kaotamine ja iseseisvus; ning iseseisvusperioodil koostöö erinevate Aafrika riikide vahel. Nii on Pan-Aafrika liikumise näol tegemist pikaaegse võitlusega Aafrika ühtsuse ja aafriklaste solidaarsuse eest.

Teel ühtse organisatsiooni poole

Viini kongressile järgnenud sajand oli Euroopa jaoks rahu ja stabiilsuse sajand. Majanduse edenemine hakkas otseselt kujundama suurriikide poliitikat. Hoogustus riikidevaheline võitlus kolooniate hõivamise pärast. 19. sajandi lõpul sai seoses Euroopa riikide püüdega levitada oma poliitilist, sõjalist ja majanduslikku mõju oma piiridest väljapoole alguse nn „rüselus Aafrika pärast“ (ingl. scramble for Africa). Vältimaks kokkupõrkeid Aafrika jagamisel, kohtusid Euroopa võimud ja Ameerika Ühendriigid 1884-1885 Berliinis, kus töötati välja Aafrika mõjusfäärideks jagamise järgmised printsiibid. Esiteks, Aafrika kuulub Euroopa ülemvõimu alla võtmisele. Teiseks, ranniku omanik võib vallutada ka selle lähitagamaa vastavalt omale jõule ja teistele sellest ette teatades. Kolmandaks, piirid fikseeritakse omavaheliste kokkulepetega. Neljandaks, koloniaalvalduse loob efektiivne okupeerimine ja sellest avalik teavitamine.[2] Seega, läbi taoliste kokkulepete legaliseeris Berliini kongress Aafrika Euroopa ülemvõimu alla võtmise. Veerandsaja aasta jooksul õnnestus Euroopa riikidel oma mõjusfääri laiendada üle terve Aafrika mandri. 1914. aastaks olid ainukesteks iseseisvateks riikideks Aafrikas Etioopia ja Libeeria. Ülejäänud kontinent jagati seitsme Euroopa riigi vahel: Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Portugal, Belgia, Hispaania ja Itaalia. Tänase Aafrika probleemid peituvad osaliselt just 19. sajandi viimase veerandi ning 20. sajandi alguse ajaloosündmustes.

Panafrikanismi esialgseks eesmärgiks oli võidelda rassilise võrdõiguslikkuse eest

Panafrikanismi esialgseks eesmärgiks oli võidelda rassilise võrdõiguslikkuse eest. Võitlus rassilise võrdõiguslikkuse eest sai alguse selliste afroameerika kogukonna liidrite tegevusega nagu Marcus Mosiah Garvey (1887-1940) ja William Edward Burghardt Du Bois (1868-1963). Populisti ja lihtrahvaga manipuleerijana kuulusid Garvey’le mitmed utoopilised mõtteavaldused ja arusaamad, nagu mustanahaliste aadelkonna loomine koos oma tiitlitega ja Jeesuse mustanahaliseks pidamine. Lisaks pidas ta mulattide ja mustanahaliste suhteid rivaliteetsetteks. Kirjanik ja ajaloolane Du Bois[3] seadis endale eesmärgiks võitluse endiste kolooniate iseseisvuse eest. Ent mõlema mehe sooviks oli aafriklaste olukorra parandamine ning tihedamad sidemed Aafrikaga. Võitluses Aafrika kolooniate iseseisvuse eest kujunes Du Bois’ parimaks õpilaseks Francis Nwia Kofie Kwame Nkrumah (1909-1972), kellest sai iseseisvunud Ghana president ja Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (AÜO) alusepanijaid. Garvey eesmärgiks oli Aafrika Ühendriikide loomine ja selleks otstarbeks kutsus ta aafriklasi üles tagasi koju naasma. Erinevalt Garvey’st, kes ei pidanud võimalikuks valgete ja mustade kooseksisteerimist, pooldas Du Bois rassilise segregatsiooni asemel rassilist integratsiooni. Samuti oli Du Bois vastu Garvey poolt propageeritud „Back to Africa“ ehk Aafrikasse naasmise kampaaniale, kuna ta ei näinud põhjust, miks jätta kasutamata äri, kultuuri ja kunsti vallas saavutatu, millesse aafriklased olid oma tööga andnud suure panuse.[4]

Vaatamata Garvey ja Du Bois’ vaenulikele suhetele, nägid mõlemad 20. sajandi ühe suurema probleemina rassiprobleemi, mille lahendamiseks hakati võimalusi otsima Pan-Aafrika Kongressidel. Esimesel Pan-Aafrika Kongressil Londonis 1900. aastal kasutati esmakordselt ka terminit panafrikanism. Aastatel 1900-1927 leidsid aset viis kohtumist eesmärgiga propageerida aafriklaste solidaarsust ja esitada protest kolonisatsiooni vastu. Kui Nkrumah 1957. aastal Ghanale iseseisvuse tõi, oli panafrikanism jõudnud ka Aafrikasse.[5]

Oluline on ära märkida, et ükski Pan-Aafrika kongressidest ei leidnud aset Aafrikas. Selle taga on mitmeid põhjuseid. Näiteks erinevate koloniaalvalitsuste roll, mis vältisid haritud panafrikanistide kogunemist Aafrikas kartes viimaste riigi- ja kolonialismivastasust. Lisaks puudus Aafrikal koloniaalperioodil ka arvestatav hulk haritud, elukogenud, liberaalsete vaadetega haritlasi. Panafrikanistliku liikumise liidriteks olid väljaspool Aafrikat, eelkõige USA-s resideeruvad Läänes hariduse saanud aafriklased, kellel oli juurdepääs liberaalsetele institutsioonidele ja sotsiaalsetele ühendustele, mis nende eesmärki toetasid.[6]

Teise maailmasõja järel sai võimalikuks enamike Aafrika riikide iseseisvumine. Ghana eeskujul hakkasid teisedki Aafrika riigid omariikluse poole pürgima. 1960. aastal vabanes koloniaalikke alt 18 asumaad, johtuvalt millest on aastat 1960 hakatud nimetama Aafrika Aastaks. Enamus koloniaalvõime, sealhulgas Suurbritannia ja Prantsusmaa, olid sõja poolt nõrgestatud või laastatud, mistõttu neil tuli loobuda suuremast osast kolooniatest Aafrikas. Ameerika Ühendriikide kolonialismivastases poliitikas muutus aktuaalseks president Woodrow Wilsoni 14 Punktis esitatud koloniseeritud rahvaste enesemääramisõigus.[7] ÜRO hartaga sai enesemääramisõigusest rahvusvaheline norm.[8]

Nkrumah’ valimine Ghana presidendiks andis panafrikanismi liikumisele uue impulsi, kuna viimane asus koheselt antud põhimõtteid praktikas ellu rakendama. Praktilise väljundi all nägi Nkrumah ilmselgelt Aafrika ühendamist. Ilma kontinentaalse ühtsuseta oodanuks Aafrikat sama saatus, mille Balkan pidi vastu võtma Türgi impeeriumi lagunemise järel ehk oleksid tekkinud mitmepalgelised, omavahel võistlevad ja suurvõimudest sõltuvad tehislikud, väikesed ja nõrgad riigid. See kõik tekitaks sotsiaalseid vastuolusid, lakkamatuid poliitilisi võitlusi ja konflikte.[9]

Esimesed katsed Aafrika ühendamiseks

Esimesed katsed Aafrika ühendamiseks viisid läbi kaks erinevat gruppi, kes propageerisid poliitilist ja majanduslikku koostööd Aafrika riikide vahel. Nkrumah’ juhitud nn Casablanca grupp[10] seisis Aafrika poliitilise ühtsuse eest, kuid oma radikaalsete vaadete tõttu ei saavutanud see laiapõhjalist poolehoidu ei kontinendisiseselt ega ka rahvusvaheliselt. Nii tekkis veel ka teine, rohkem konservatiivsemate vaadetega riikide blokk – nn Monrovia grupp[11], mis rääkis järkjärgulisest majanduslikust ühtsusest. Vaatamata erinevatele vaadetele suudeti jõuda lahenduseni, milles peegeldusid kogu Aafrika huvid. Eeskätt tänu Nkrumah’le, Etioopia imperaatorile Haile Selassie I-le (1892-1975), Nigeeria peaminister Abubakar Tafawa Balewale (1912-1966) ja Guinea presidendile Ahmed Sékou Touréle (1922-1984), leidis 25. mail 1963. aastal aset kohtumine Addis Abebas, mille raames loodi 30 riigi poolt AÜO.[12]

AÜO loomine ja selle põhimõtted olid kompromiss Casablanca ja Monrovia grupi arusaamade vahel. Eesmärgiks seati Aafrika riikide vabastamine koloniaalikkest ning nende sotsiaalse ja majandusliku identiteedi kujunemise soodustamine. Tegemist oli panafrikanismi põhimõtete institutsionaliseerimisega ning püüdega julgustada aafriklasi otsima omavahelise koostöö võimalusi ning propageerida solidaarsust.

Aafrika Ühtsuse Organisatsioon

Poliitilise ja ideoloogilise jõu ning sotsiaalse liikumisena on panafrikanism olnud tõukejõuks kontinentaalse organisatsiooni loomisele Aafrikas. Julgeolekuohud ja kartus Aafrika balkaniseerumise ja marginaliseerumise ees tekitasid vajaduse ühtsuse ja kollektiivse julgeoleku järele, mille väljundiks sai AÜO.[13] Kriitikud on tihti AÜO-st kõneledes kasutanud selle iseloomustamiseks nimetust „diktaatorite klubi“, sest nende arvates tegi see organisatsioon vähe kaitsmaks Aafrika kodanike õigusi ja vabadusi nende poliitiliste liidrite ees.[14] Dekolonisatsiooni järel kujunenud riikide juhid kasutasid ära neile antud võimu isiklikuks rikastumiseks ning riigijuhtimise juurde lubati vaid tähtsusetu vähemus elanikkonnast. Nii on saanud võimalikuks olukord, kus kõige rikkamale 10%-le kuulub 47% tuludest Keenias, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Zimbabwes ning 43% Guinea-Bissaus, Senegalis ja Sierra Leones.[15] Iseseisvumisega saavutatud mõjuvõimu kasutasid paljuski omakasupüüdlikult ära uute riikide liidrid. Sellest annavad tunnistust taoliste mõistete nagu kleptokraatia, klientelism, tribalism ning tagurlikud militaarrežiimid rohke esinemine Aafrikat puudutavates uudistes ja teadaannetes.

Nagu see rahvusvahelistele organisatsioonidele tavaks on, oli ka AÜO tegevuse eesmärk iseenesest üllas. Antud organisatsiooni eesmärgiks oli arendada poliitilist ja majanduslikku koostööd; edendada Aafrika riikide ühtsust ja solidaarsust; intensiivistada ja kooskõlastada jõupingutusi elatustaseme tõstmiseks; kaitsta Aafrika riikide suveräänsust, territoriaalset puutumatust ja sõltumatust; ennetada territooriumide pärast puhkeda võivaid konflikte; kiirendada Aafrika dekoloniseerimist; ning kooskõlas ÜRO põhikirjaga edendada rahvusvahelist koostööd ja tugevdada maailmajao diplomaatilist kaalu mitmepoolsetel läbirääkimistel.[16] Kuigi oma olemuselt üllameelsed ja aatelised, muutusid just need põhimõtted paljuski takistuseks AÜO edukale funktsioneerimisele.

AÜO viljeletud poliitika kahjuks räägib asjaolu, et termin „ühendatud Aafrika“ jäi vaid millekski teoreetiliseks, praktikas realiseerumata eesmärgiks. Ala, mis pidi ühendatud saama, oli liiga suur, et leida vahendeid omavaheliste erimeelsuste lahendamiseks. See takistas AÜO efektiivset funktsioneerimist. Lisaks kultuurilistele erinevustele, mida võib täheldada näiteks Magribimaade ja Sub-Sahara Aafrika riikide vahel, takistasid püstitatud eesmärkide elluviimist riikide erinev sotsiaal-majanduslik arengutase. Lisaks tekitasid pingeid alternatiivide valimine Külma sõja tingimustes. Aafrika riikide marginaliseerumine toimus vaatamata institutsionaalse raamistiku loomisele. Suutmata leida lahendust etnilise eneseteadvuse kasvuga kaasnevale potentsiaalsele konfliktiohule, teravnesid valitsemisprobleemid veelgi.

Paljude konfliktide põhiallikaks kujunes jäik kinnihoidmine iseseisvusega loodud riigipiiridest. Poliitiliselt oli Aafrika riikide puhul tegemist nn tehislike üksustega. Esiteks, Aafrika riikide piirjooned loodi enamjaolt Euroopa võimude poolt. Teiseks, Aafrika eliit juhtis sealseid riike viisil, mis polnud suutnud ületada koloniaalaja-eelseid kogukondlikke sidemeid. Etnilise eneseteadvuse tunnetamine tugevnes ning selle väljaelamine omandas sõnaselgelt poliitilise iseloomu.[17] Rõhumine rohkem geograafilisele kui etnilisele ühtsusele oli viga. See avaldus AÜO järjekindlas vastuseisus suurte poliitiliste üksuste nagu Nigeeria jagamisele või etniliselt jagatud gruppide nagu somaalid kokkutoomisele. Kui lõpuks 1991. aastal tunnistati, et omavoliline rahvaste ja etniliste gruppide lahutamine ja jagamine on olnud ebastabiilsuse ja sisekonfliktide peamine põhjus, oli see avaldus 30 aastat hiljaks jäänud.[18]

Kui 1970. aastatel tabas Aafrikat riigipöörete laine, keerasid mitmed riigid oma naabritele selja ning sulgesid silmad sealsete sündmuste suhtes. Mittesekkumise ja -vaheleastumise printsiip ei lubanud AÜO-l segada ennast liikmesriikide siseasjadesse. Nii polnud AÜO-l võimalik demokraatia kinnistamiseks midagi ära teha. Jäädes jäärapäiselt oma arvamuse juurde, et riikide piirid tuleb säilitada sellistena, nagu need olid määratletud koloniaalvõimude poolt, aitas AÜO hoopiski kaasa mitmetele Aafrika sisekonfliktidele. Loodeti hetkesituatsiooni rahunemisele, ent aastate möödumisega ei kaasnenud olukorra paranemist. Vastupidi, 1960. aastate alguse majanduskasv varises suurte võlgade tagasimaksmise nõuete all kokku ning AIDS, sõjad ja näljahädad haarasid võimust. Inimesed kaotasid usu oma valitsustesse ja  AÜO asus endale „diktaatorite klubi“ kuulsust koguma.[19] Sellise nimetuse teenis AÜO ära seetõttu, et ta hõlmas vaid ühiskonna eliidihuvisid, arvestamata sealjuures põhimassidega. Lisaks võimu koondamisele piiratud arvu inimeste kätte, said mitmetest panafrikanismi liidritest diktaatorid, kes ütlesid lahti sellistest panafrikanistlikest põhimõtetest nagu õiglus, vabadus ja tolerantsus. Nende hulgas olid ka panafrikanismi propageerija Nkrumah ise ning Sékou Touré Guineast.[20]

Apartheidisüsteemi[21] lõpliku kokkuvarisemisega 1994. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis, oli suures osas saavutatud üks AÜO üldisemaid eesmärke – kaotada Aafrikas kõik kolonialismi vormid. Kuid sama edu ei suudetud tagada liikmesriikide järelevalve osas, mis puudutas taolisi probleeme nagu poliitiline autoritaarsus, korruptsioon, väär majanduspoliitika, halb valitsemine, inimõiguste kuritarvitamine, vaesuse väljajuurimine.[22]

Viited

Vt. lähemalt H. Adi, M. Sherwood. Pan-African History: Political Figures from Africa and the Diaspora since 1787. London: Routledge, 2003.

General History of Africa. VII. Africa under Colonial Domination 1880-1935. UNESCO: California, 1990. Lk. 15-16.

Vt. lähemalt näiteks uurimust: W. E. B. Du Bois. The World and Africa: An Inquiry into the Part which Africa has played in the World History. New York: International Publishers, 1980.

Browne, D. L. Pan-Africanism and the African Union.  http://www.siue.edu/~mafolay/JournalInfo/Vol-2/Issue%201%20revised.pdf 15.02.2010; Vt. lähemalt R. West. Back to Africa: A History of Sierra Leone and Liberia. New York: Holt, Rinehart and Winston, 1971.

Browne, D. L. Pan-Africanism and the African Union.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 13.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 11-12.

ÜRO harta. Peatükk 1, artikkel 2. http://www.un.org/en/documents/charter/chapter1.shtml 26.01.2010.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 16-17.

1961-1963 eksisteerinud ühendus, kuhu kuulusid Ghana, Egiptus, Guinea, Liibüa, Mali ja Maroko.

1961-1963 eksisteerinud ühendus, kuhu kuulusid Kamerun, Libeeria, Nigeeria ja Togo.

Opгaнuзaцuя Aфpuкaнского единства. (История создания и деятельности). P. A. Tyзмухамедов. Moсква, 1970. Lk. 7-8.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 4.

Reynolds, P. African Union replaces dictators’ club. http://news.bbc.co.uk/2/hi/africa/2115736.stm 15.02.2010

Etounga-Manguelle, D. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Kas Aafrika vajab kultuuri korrigeerimise programmi? // Kultuur on tähtis: kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002. Lk. 63.

Opгaнuзaцuя Aфpuкaнского единства. Lk. 35-37.

Amadife, E. N., Warhola, J. W. Africa’s Political Boundaries. // International Journal of Politics, Culture and Society. Vol 6, No 4, Summer 1993. Lk. 536-537.

Amadife, E. N., Warhola, J. W. Africa’s Political Boundaries. Lk. 543-544.

Reynolds, P. African Union replaces dictators’ club.

Francis, D. Uniting Africa. Lk. 20.

1948-1994 Lõuna-Aafrika Vabariigis valitsenud rassieralduspoliitika, mille järgi jaotati rahvastik rassiliste tunnuste alusel erinevatesse gruppidesse. Domineerivaks grupiks olid vähemuses olevad Euroopast pärit valged, kes valitsesid mustanahaliste, nn värviliste ehk segavereliste ja asiaatide üle, kes tõrjuti reservaatidesse.

Murithi, T. The African Union. Lk 2-3.

Autor: Kristiina Noormets